Oma praegusel joogakooli 6. tasemel on meil fookuses aparigraha ehk loobumise ja kiindumatuse niyama. See on ju väga mõistetav ja intellektuaalselt kenasti arusaadav. Homo sapiensi ehk tarkade inimestena suudame me üldse sageli kõigest hästi aru saada – mõistusega. Hoopis teine asi on aga mõista – lasta aru saamisest lahti ja mõista. Selliseid mõistmise kogemusi võib nimetada näiteks taipamisteks ja vaimsel teel on need sageli sellised olulised edasiviivad ja vabastavad verstapostid. Jagan teiega siinkohal ühte, aparigrahaga seonduvat, mis – mulle tundub – lubas mul ehk katsuda ka tõeliselt vabastavat lahtilaskmist kõrgemasse ehk Isvara pranidadi.
Mõni aeg tagasi viisin läbi taas üht tantra- ja luulerituaali, mille lõpuringis olid ruum ja inimesed, nagu ikka, paksult armastust täis. See õhtu läks, ma tundsin, ka mu enda jaoks kuidagi eriti sügavale. Veel sügavamale kui muidu. Kuulsin taas tänusõnu luule aadressil, mis mind alati sügavalt puudutavad, sest on see luule, mida neil õhtutel oma rännakusse põimime, ju kõik minu looming. Need read on minu loomelapsed.
Aga kas ikka on minu? Ja kui, siis millise minu? Sellised joogalikud küsimused tõi minuni see õhtu. Neid mõtteid, mis lõpuringis mu südant puudutasid, oli mitmeid, aga üks neist jäi vist mu sisse sügavamale, sest järgmisel hommikul tuli mul sellega seoses sügav tunnetuslik taipamine.
„Ma ei tea, Mariann, kuidas sa seda teed, aga sa paned sõnadesse täpselt selle, mis on mu südames,“ ütles üks naine, kes tuli veel peale lõpuringi eraldi mu juurde, et oma tunnet väljendada. „Mul on su raamat olemas,“ rääkis ta. „Iga kord, kui seda loen, imestan jälle, kuidas sa suudad niimoodi sõnastada selle, mida ma oma südames tunnen! Sa saad vist selle kõik kusagilt… noh kusagilt sealt,“ näitab ta käega lae poole, leidmata kohe õiget sõna, „kusagilt ülevalt, kosmosest, taevast!“ lõpetab ta. „Ja siis sa lihtsalt sõnastad selle, mis sa sealt kanalist saad. Kas nii?“
Võib-olla küll umbes nii. Ega ma sellele küsimusele, et kuidas mu looming sünnib ja kust need sõnad ja read tulevad ja kuidas seda nii palju tuleb, kunagi täpselt vastata ei oska. Ilmselt vastan iga kord veidi erinevalt. Aga ma olen alati tänulik selle küsimuse eest ja võimaluse eest vastata. Mind alati puudutab, kui kedagi puudutab.
Sel hommikul seisin nagu ikka oma roosal joogamatil ja alustasin joogapraktikat õnnistamistehnikaga. Aga enne, kui jõudsin hakata keskenduma sellele, millele õnnistust palun, valdas mind äkki lihtsalt tohutu tänutunne ja alandlikkus. Taipasin sel hetkel ilma sõnade ja analüüsita, lihtsalt tundes, lihtsalt hetkes, kui palju tõde oli tegelikult selle naise sõnades eile õhtul. Ma taipasin, et tõesti, neid ridu ei loo ja sõnu ei ütle see väike egomina, kes tahaks ju küll tähtis olla ja kõige eest au ja kuulsuse endale võtta, kuid kes tegelikult on täiesti ebaoluline.
„Läbi minu voolab kogu Universum.
Tunnen oma tühisust.
Ma olen eimiski.
See on mu pühitsus“
Need kunagi meditatsioonis tulnud sõnad, mida ma samuti tookord lõpuni ei adunud, aga kusagil sügaval tundsin ja tajusin, jõudsid mulle kohale mingi uue energia ja selgusega. Nii ju ongi! Aga egol on nii raske sellega leppida, alandlik olla. Alandlikkus ei ole ego teetass. See väike egomina nimega Mariann Kiidron ei ole Looja. Aga sel hetkel, kui see väike mina ja tema uhkus kõrvale panna, saab Looja väljenduda läbi minu. Ja sel hetkel olen ma Looja. Sel hetkel olen ma see tõeline Mina väikse egomina taga, Algolemus, Allikaolemus.
Ma taipasin, tundes seda tohutut tänu ja alandlikkust selle eest, et see kõik on mulle antud, kahte asja. Esiteks, see kõik on mul kogu aeg olemas, kogu aeg antud ja tegelikult ei olegi mul rohkem mitte midagi vaja. Ma tundsin ja taipasin, mida tähendab see kulumiseni korratud lause, et meil on igal hetkel olemas kõik, mida vajame. Jah, klišeed saavad klišeedeks põhjusega! Ja teiseks – see kõik ei kuulu mulle, see ei ole minu oma. Tundub vastuoluline, aga ei ole. Püsivalt ja päriselt on mul olemas ainult kõik see, mis ei kuulu mulle maiselt mõistetud omandina. Minu anded ei ole minu omad. Mariann Kiidron ei ole nende omanik. Aga minu vastutus ja ülesanne on neid arendada, edasi anda ja jagada. Kuidas ma saaksingi neid endale hoida, kui nad kuuluvad kõigile, maailmale?! Seda siis tähendabki see, et oma andeid tuleb jagada – Looja annid, Allika-vägi ja Armastus on ju kõigi omad.
Ja see vastutus on meeletult vabastav! Jah, jälle näiline vastuolu. See ei ole sund ega kohustus. See vabastab kahtlustest ja hirmudest. Kui minu anded ei ole minu omad, siis kes olen mina, et kohut mõista ja hinnanguid anda, kas üks või teine asi on ikka piisavalt hea, õige või kasulik, et seda teha või jagada? Kes olen mina, et takistada ja küsitleda Loojat? Ainus mõõdupuu ja indikaator saavad olla rõõm ja nauding, millega ma midagi teen, sisemine tunne, et see on see, mida on vaja teha, väljendada, jagada. Minu vastutus on lihtsalt seda tunnet usaldada. See ongi see „kõrgem juhatus“. Ja see ei tule kusagilt väljast, ei üheltki selgeltnägijalt, ei ühestki üleloomulikust kogemusest, mille ego kenasti jälle oma erilisuseks tembeldab.
Ja jällegi paradoksaalselt – sest tegelikult elu koosnebki paradoksidest, pole midagi teha – on siin ka see koht, kus ego saab oluliseks, kus maine mina selles maises kehastuses muutub tähtsaks. Asi on selles, et kuigi Looja annid, Allikas ja Armastus on üks, väljenduvad nad ikkagi igas inimeses unikaalselt, ainult sellele inimesele omasel moel. Me teeme seda, mida teeme, saame just selliseid elukogemusi, mida saame, selleks, et see saaks toimuda. Et Looja ja Universum võiks väljenduda läbi meie just sel unikaalsel, ainuomasel moel, mis ongi võimalik ainult minu, selle konkreetse inimese kaudu. Ja voila, siin on see tavalisuse ja erilisuse paradoks – oleme kõik samad ja igaüks tõeliselt ainulaadne. Meie erilisus on meie tavalisuses.
Ehk, ego ei ole halb. Meil on ego vaja selles maailmas hakkama saamiseks, siin toimetamiseks, enese teostamiseks. Ei ole vaja teda kaotada, lahustada, tappa või mida iganes. Vaja on hoopis kasvatada ta piisavalt tugevaks selleks, et temast lahti lasta, lubada tal surra. Ta teeb seda rõõmuga, kui on õige hetk. Ja sel hetkel sünnib ta uuesti, vabana iseendast, suutelisena lubama Loojal läbi enda voolata.
Aitäh!
Mariann Kiidron