Ma tahan rääkida maskidest. Aga teistmoodi – maskideta, isegi maskidest vaba olemise maskita. Päris vabastav on rahulikult tunnistada, et ma olen jah suure osa oma elust kandnud erinevaid maske ja võib-olla kannan vahel mõnda ikka veel. No näiteks „tugev naine“, „saan kõigega ise hakkama“, „ei vaja kedagi“, „mulle ei lähe korda, mis sa arvad“, „vaene kannataja“, „alati särav ja tegus“, „julgen kõike“ jne, jne… Ja, teate mis, see on jumala okei ja väga loomulik!

Kui paneme selle teema pisut ka joogakeelde, siis ma usun, et kõige olulisem energiakeskus, mis just taolistel emotsionaalsetel teemadel rolli mängib, on svadisthana ehk meie seksuaalkeskus. Sellega seondub kohe ka mitu yamat ja niyamat nagu satya ehk tõe rääkimine ja aparigraha ehk loobumine ja kiindumatus, ning samtosa ehk rahulolu ja erapooletus ja Isvara pranidad ehk lahtilaskmine kõrgemasse teadvusse. Paradoks, mis siin ilmneb, on see, et ausam on olla ausalt just selle maskiga, mis meil parasjagu on või avaldub, kui püüda neid jõuga katki rebida ja teeselda, et meil neid üldse pole. Viimane ei ole aparigraha ega satya, vaid hoopiski sügavam kiindumine ja kinni jäämine maskideta olemise soovi, millest siis saab omakorda uus mask ja mis on tegelikult hoopis suurem vale kui mõni mask ise. See on peen mäng ja seda pole alati lihtne läbi näha. Aga vaatame sellesse pisut lähemalt ja ehk aitab see Sindki kusagil neis tundlikes kohtades edasi.

Miks on maskidest nii raske loobuda või isegi neid näha ja teadvustada, on esiteks see, et need on kujunenud ja juurdunud väga sügaval alateadvuses. Oleme nad tekitanud peamiselt kahel põhjusel. Esiteks selleks, et ennast kaitsta – valu eest, väärtusetuse tunde eest, häbistatud saamise eest, süütunde eest, kurbuse ja meeleheite eest. Ja teiseks selleks, et saada seda, mida vajame – enamasti armastust, heakskiitu ja tunnustust ning kuulumist. Need on väga sügavad inimlikud vajadused. Lapsena ja noorukina võivad need kaitsed, mille peale kujunevad ka maskid, päästa hulluks minemise eest ja aidata ellu jääda, kui me teistmoodi ei oska. On drastilisi ja vähem drastilisi minevikke ja asjaolusid, aga kaitsete ja maskide kujunemisel on alati oma põhjus ja arusaadav eesmärk.

Jama on aga selles, et needsamad kaitsed ja maskid ei kao kuhugi. Nad tulevad meiega kaasa, kuid ei aita meid enam. Näiteks oli mu juures äsja klient, kelle kodus ei olnud inimeste vahel lähedust, mida ta väga igatses ja nii õppis ta seda vajadust eirama. Ta põgenes loomade juurde, kellega ta lähedust kogeda sai. See tõesti aitas teda lapsena. Kui ta täiskasvanuna võib näida suletud, pinges ja raskesti ligipääsetav, siis on see täiesti arusaadav ja okei! Ja kindlasti ei aita see, kui öelda, et aga ära siis ole nii suletud, ole avatum, armasta ennast, võta nüüd vastutus noh! Küllap ta oleks juba seda kõike teinud, kui oleks osanud.

Ma seisin hiljuti keset ringi, kus mõned inimesed peegeldasid mulle, et nad ei saa mind armastada, sest ma tundun neile ligipääsmatu, sest mul on mingi mask, mis neid takistab. Jah, mul on kindlasti selliseid maske olnud ja võib-olla on endiselt, nad kipuvad ju kihiliselt avanema, kui kord juba seda sibulat koorima hakata.

Seal ringi keskel seistes olin ma aga mina ise. Ma ei teeselnud ega püüdnudki teeselda, et olen üleni valgustunud ja kõigist maskidest vaba. Ma lihtsalt olin ja võtsin vastu selle vana hea tagasi lükkamise tunde, mis on minus alati hulgaliselt valu (ja sellega koos muidugi maske) pinnale toonud.

Ja ühel hetkel ma taipasin, et mul pole enam sedasama tunnet. See ei tee enam niimoodi haiget. Aga mitte selle pärast, et keegi ütles, et nii on vaja, et tema saaks mind armastada, vaid selle pärast, et mina olin valmis! Sest mina ise võtsin iseend selles kohas vastu ja julgesin selle ebatäiusliku endana seal ringi keskel seista, riskides sedasama vana valu kõigile näidata. Ma ei lükanud tagasi ise ennast, püüdes vastata kellegi, sh iseenda, ootustele või kellelegi, sh iseendale, midagi tõestada. Ma lihtsalt olin ma ise – maskiga või maskita, täiesti ebaoluline!

Ja selles ringis oli ka inimesi, kes nägid lihtsalt mind. Mu juurde astus üks naine, kes ütles lihtsalt: „Ma armastan sind just sellisena, nagu sa oled!“. Me lihtsalt seisime seal, kallistasime ja nutsime. Me olime tingimusteta armastuse kogemuses, sellal kui keegi rääkis armastuse takistustest. Vaikselt tuli me juurde veel inimesi, neid, kellel polnud takistusi, maskide või mille iganes näol…

Ja ma taipasin veel midagi – ma taipasin, et me vajame oma ellu inimesi, kes peegeldavad meile me maske ja kaitseid, kuid teevad seda armastavalt, kes ütlevad otsekoheselt tõtt mitte sellepärast, et „ära panna“ või midagi saada, vaid selle pärast, et nad armastavad ja hoolivad. On suur vahe, kas kuuled inimest ütlemas: „Kõigepealt vabane oma maskidest (või muutu mingil moel) ja siis ma armastan sind!“ või „Ma armastan sind ja selle pärast pean ma olema sinuga aus!“ Need on kardinaalselt erinevad laused!

Mitte et need esimesed inimesed oleks kuidagi halvad, ka nemad on siirad. Nende ütluste taga on lihtsalt nende oma tõkked, mida sina neile parasjagu peegeldad. Oleme ju kõik teineteise peeglid. Ja see on ka okei. Sel hetkel jõudis see taipamine minuni mitte teoorias, vaid tunde tasandil, päriselt – see on ka okei! Ma sain aru, et tema tõke armastada või mulle läheneda on tema probleem! Minus ei kerkinud enam vajadust kaitsesse minna või teda rünnata ega hakata end kohandama ja nuputama, mida nüüd teha, et olla „õige“ või „ilma maskita“ või mida iganes, et tema armastust pälvida. Ma tundsin vist esimest korda, kuidas mu süda sel hetkel ei sulgunud, vaid jäi üleni avatuks. „Hästi, armas, mina armastan sind ikka! Eks me siis läheneme, kui sina ka valmis oled ja kui ei olegi kunagi, siis see on ka okei,“ oleksin ma võinud sel hetkel ehk öelda, kui mul siis sõnu oleks olnud…

Ja nii ongi! Me satume suhetesse ja olukordadesse, mis valukohad pinnale toovad, kuniks me neid teadvustame ja tervendame. Elu ise juhib meid maskide taha, oma tõelise minani. Aga me ei saa seda sundida ega lihtsalt rebida korraga kõiki maske tükkideks ja olla äkki täiesti ja üdini avatud kõigele ja kõigile. Ja ei peakski! Me saame valida, kus, kellega ja kui palju end avada, jäädes iseendaks – maskiga või ilma, vahet pole. Ja me saame olla tänulikud ja keskenduda neile inimestele oma elus, kes saavad ja tahavad meid armastada – egas kõik ju peagi, jumala eest! See on see, mida kutsutakse enesearmastuseks (või isegi tingimusteta armastuseks) ja selle sees lahustuvad kõik maskid ja kaitsed just oma ajal ja omas tempos.
___

Kes meist ei kannaks vahel mõnd maski?
Kellel poleks kasvõi korda kaks
hing olnud nii katki, et lõppeb jaks

olla
ise
maskita
kaitseta

Kes meist ei kannaks vahel mõnd maski?
Kas see, kes etteheitvalt näpuga näitab
ja vangutab halvaks pannes pead,
öeldes vaikides: „Küll mina juba tean…“

tean kõik su head ja vead
need ka, mida ise sa ei tea
ja kui sa ise maski ei pane maha,
küll mina juba näen siis selle taha!

Kes meist ei kannaks vahel mõnd maski?
Kas see, kes kõige kõvemini karjub, et temal ühtegi ei ole
ja see, et mõnel teisel on, on nõnda kole

et tema kuidagi olla enam ei saa,
on rikutud ta Zen
ja häiritud uinuv Buddha
oh deem…

Kes meist ei kannaks vahel mõnd maski?
Ja kes ütles, et need on halvad?
Kes ütles, et ole nii ja nii,
vaid siis ma võin sind armastada?

Unusta see, armas, ja lihtsalt ole –
maskiga või ilma, vahet pole!
Olles lihtsalt Sina Ise, oled alati sa kaunis
Las jääb maski taha see, kes seda taunib

Las jääb kaugemale see,
kes ütleb, ole nii või nii
Las lähemale tuleb see,
kes seda ise soovibki

kes armastab sind täpselt nii,
nagu oled ja nõnda hoolibki,
maski ees või maski taga,
armastus ei küsi raha
ega tingimusi sea
armastusel sinu juures alati on hea

 

-Mariann Kiidron

Jaga seda postitust

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!