Sõnades on raske edasi anda seda kirjeldamatut ilu ja hingestatud kogemusi, mida me keset Türgi mägesid vaikust ja joogat praktiseerides kogesime. Koha energeetika oli nii kõrge, et juba seal olles ja viibides oli võimalik tunnetada midagi palju enamat kui silmale näha. Rääkimata siis veel lummavatest vaadetest, hommikul poolenisti uttu mattunud mäetippudest, all orus looklevast helesinisest jõest, hommikustest meditatsioonidest, värskes õhus loodus- ja muusikahelides tehtavast joogast, imemaitsvatest toitudest ja õnnistatud tunnetest. Osalejate sõnul oli Isvara Joogakooli poolt korraldatud nädalane vaikuse ja jooga retriit Türgis lihtsalt nagu paradiis.
Vaikuse ja jooga retriit Siddashram Jooga keskuses
Keset seda looduse lummust on imeline paar joogi Baba Adnan Çabuk ja tema kaasa madam Lordesi loonud koduse ja hubase ašhrami nimega Siddashram Yoga Center. Paar on keskust ehitanud ning juhtinud juba 15 aastat. Nad on võtnud enda südameasjaks pakkuda inimestele võimalust välja tulla oma igapäevasest kiirustamisest, saada taas kontakt iseendaga, puhastada keha tervendavate ja maitsvate taimsete toitude ning energiat andvate joogapraktikatega.
Osaleja tagasiside: “Ma kogesin deja vu tunnet olles voodis pikali – äkki tundus see tuba ja vaade õue väga tuttav ja kodune nagu oleks koju jõudnud”. 🙂
Sealses paradiisis veetsime ka meie oma 7 imelist päeva. 28. juulist kuni 5. augustini kestnud vaikuse ja joogretriit hõlmas endas 7 tšakra jooga ja meditatsiooni praktikaid. Iga uus päev oli pühendatud ühele seitsmest tšakrast. Igal päeval olid omad spetsiifilised praktikad ning spetsiaalsed jooga asanad, mille eesmärk on saavutada tasakaal, arendada keha ja vaimu ning jõuda valgustumiseni.
Nagu jooga laagri nimigi retriit ütleb, olime kõik seitse päeva vaikuses. Kõne ja pilkude vältimine aitas luua paremat kontakti iseenda sisemaailmaga, võimaldas teha ego vaatlust, üleskerkivate tunnete ja mõttemustrite jälgimist ja vabastamist ning enese tundmaõppimist. Enesevaatlusele aitasid kaasa ka paberil edasi antud sisekaemust soodustavad küsimused, millega meil oli võimalus igapäevaselt tegeleda.
Osaleja tagasiside: “Nii pikk vaikimisperiood oli minu jaoks iseennast avav kogemus. Tundsin seesmiselt endaga sügavamat lähedust, sisemist rõõmu, tekkis tunne nagu hakkaks koju jõudma (eriti viimastel päevadel). Tajusin selgelt, et mu mõtted on avalikud, loetavad, olen kõigile kui avatud raamat. Seepärast jälgisin end tavapärasest tähelepanelikumalt. Samas tundsin vahetevahel teiste mõtteid. Ka loominguliselt oli see aeg väga sobiv, kirjutasin palju.”
Sõnad on teod
mõtete eest vastutad
ahastada on kasutu
pisarad tulevad kindlasti
keereldes ümber maailma
mõttemustreist ei vabane
segadus või tasakaal
vaid vaikus on kõnekas
peidus helide taga
märgid on kompassiks
nii mõtted ja südame puhastad
Praktikate ja asanate lugematud hüved
Neljal tšakra päeval – juur- (muladhara), seksuaal- (svadisthana), päikesepõimiku (manipura) ja kroontšakra (sahasrara) päeval juhendas meid mahedat meesenergiat kiirgav joogaõpetaja Tanel Peterson. Esimene muldhara päev oli küll sisseelamise päev, aga kõik algas siiski täie hooga pihta. Peale jooga ja meditatsioonide tegime mägiteedel teadlikku kõndi, mille eesmärk oli olla kohal ja märgata. Mida rohkem matkast meelde jäi, seda kohalolevamad me olime. Läbi muladhara ehk juurtšakra on võimalik saada kontakt maaga ja selle läbi teadmine, et meil inimestena pole vaja nii palju karta oma igapäevaste hakkamasaamiste pärast. Usaldust elu vastu aitavadki aga luua jooga ja muud meele- ja kehalised praktikad.
Osaleja tagasiside: “Esimese päeva joogapraktika (muladhara tšakra) lõpulõdvestuse ajal sain väga võimsa kontakti mäe energiaga, tajusin kuidas mägi sirutas kaks kätt minu poole sõnumiga, et ma võin neid käsi usaldada ja igal ajal nendel kätel puhata ja jõudu koguda kui selleks vajadus tuleb”.
Üks meeldejäävamaid päevi oli ilmselt svadisthana päev, mille eesmärk oli teadlikult nautida kõike – päikest, tuult, loodust, vaateid, toitu, karges jõevees ujumist, joogat ja lihtsalt olemist. Kehale puhkuse ja naudingute pakkumine pole luksus, vaid eluliselt oluline vajadus. Puhkus vabastab näiteks kiirusest ja stressist kinnijooksnud seksuaalenergia, samuti on see parim ja kiireim viis taastuda haigustest, korrastada mõtted, saada vajalikke taipamisi, kogeda kõrgenenud teadvuseseisundeid ning saada võimsam kontakt oma loovusega.
Osaleja kogemus: “Svadisthana päeval taipasin, kuidas mul on pidev egost juhinduv saavutusvajadus ja tunne, et alles selle või tolle saavutamisel saan ma elust rõõmu tunda, kuid eesmärgi täitumisel olen siiski aru saanud, et tegelikult ma ei naudi kuigi palju oma töö vilju. Taipasin valusa teadmisena, et ma ei oskagi tunda rõõmu hetkest ja nautida elu. Seoses sellega tuli mulle meelde kunagine Heldo Korbe küsimus: “Kas Sa üldse tahad elada? Kas sulle meeldib Su elu?” Sel svadisthana päeval oma taipamiste tõdemusel tegin ma enda jaoks midagi tavatut, nimelt järgisin ma oma keha vajadusi andes endale puhkust hetkel, kui ma seda tõesti vajasin. See täitis mind kirjeldamatu õnne, energia ja senikogematu heaolu tundega. Tundsin, et see oli justkui autasu mu aastatepikkusele joogapraktikale. Täna küsin ma endalt juba oluliselt rohkem: “Mida ma saan teha kohe praegu, et tunda hetkest rohkem rõõmu ja kogeda naudingut? “
Manipura keskust loetakse ego keskuseks, puhastununa on see aga väekeskus. Sellel päeval oli eriti hea jälgida oma mõtteid, ego toimetamisi, ihasid ja muid ilmnevaid madalaid mõttemustreid.
Osaleja tagasiside: “Märkasin, kuidas mul tekkis soov trügida esiplaanile, vajadus olla märgatud ning tähtis, mispeale tekkis taipamine, et see vajadus tekkis omakorda hirmust, et ma pole ise julgenud võtta vastutust oma elu juhtimise eest ja astuda esile oma oluliste tegemistega”. Sellest omakorda tekkis võlts üleolekutunne. Tundsin, kuidas peale neid taipamisi kadus vajadus käituda endisel moel.”
Südametakra (anahata), kurgutšakra (vishuddha) ja kolmanda silma tšakra (ajna) päevad viis aga läbi kaunis, pühendunud ning teadmisi täis joogaõpetaja Karolin Tšarski.
Anahata tšakrat iseloomustab armastuse, kaastunde, siira osavõtlikkuse, isetuse, pühendumise ja tervenemise arenemine. Südametšakra päev oli kogemuslikult võrratult ilus. Südant aitasid avada mitmed erinevad harjutused nagu muusikalised meditatsioonid, silmavaatamise, enesele andestamise ja tänulikkuse harjutused – tänulikkus kõige eest, mis me elus on ja millega on meid õnnistatud. Kuna antud reis oli paradiisile sarnane kogemus, siis siirast tänulikkust olid kõik osalejad otsast – otsani täis kogu reisi vältel. 🙂
Osaleja tagasiside: “Südametšakra päeval kogesin huvitavat nähtust. Istusin terrassil päikese käes, pilk sügavustesse suunatud, mõtiskledes südame teemadel, kuni ma tajusin, et olen jõudnud tunnetuslikult kuhugi kaunisse kohta – kümblesin selles õndsuses ja avardunud teadvuse seisundis. Selles seisundis vaatlesin oma jalahaava ja kärbest, kes sinna lõunasöögile oli end sättinud. Äkki keset seda mõnusat olemist ja vaatlust tekkisid mu pähe mõtted – minu keha ei kuulu mulle. Lubasin kärbsel, kes jalal askeldas, rahulikult toimetada ise mõeldes: kärbes on jumala looming nagu mina, kärbsel on samuti õigus elada. Sääsel on õigus elada ja süüa saada nagu minul. Sääsk elatub verest, kuskilt peab ta süüa saama. Ma ei sure ära, kui ma luban väiksel olendil süüa mu verd. Nii mõtteid mõlgutades ja veeretades jõudis kätte joogatund. Tunnis aga hakkas Karolin täpselt samast asjast rääkima – nimelt Bhakti jooga järgi pidavat ülim armastus olema, kui ohverdada oma keha teisele olendile, kes on näljas ja vajab elamiseks toitu. Ma justkui sain juba eelnevalt kontakti Karolini mõtetega, mis tõestab, et mõtted on väljas ja nendega saab ühenduda. Sellest küljest vaadatuna saame aru kui oluline on see, milliseid mõtteid mõeldakse ja milliste väljas olevate mõtetega ühendutakse – kas armastuse või hirmu mõtetega.
Sellised kogemused saavad keha ja meele puhastamisel ning kohaloleku praktikaid tehes tavapärasteks nähtusteks.
Alates südametšakrast ülespoole tulevad need keskused, mis aitavad meil jõuda tõeliste väärtusteni. Viies päev oli vishuddha ehk kurgutšakra päev. Selle keskuse kaudu hakkame tajuma ja kuulama oma sisehäält, astume kontakti oma sisemise vaimuga ja arendame vankumatut usaldust oma isikliku kõrgema juhendaja vastu. Vishuddha keskuse kaudu saame teadlikuks ka oma elu eesmärgist. Kolmanda silma tšakra ehk ajna keskuse kaudu saame aga luua uusi reaalsusi ja lahustada vanu. Aga kuna üldiselt inimesed ei kontrolli ega juhi teadlikult oma mõtteid ja tundeid, on raske luua uusi puhtaid reaalsusi, vaid luuakse aina uusi negatiivseid mustreid või vanu reaalsusi. Selle keskuse puhastamisel saame aga oma elu imelisteks loojateks. Selle keskuse kaudu õpime nägema ka põhjus – tagajärje seoseid ning areneb selgeltnägemisvõime. Kroontšakra ehk sahasrara keskuse ülesanne on ühendada meid universumi kõikehõlmavate teadmistega saades nii valgustunuks. Kroontšakra päeval tegime huvitavat praktikat, kus ühendusime kolme erineva väljavalitud valgustunuga, et tajuda tema olemust ja väge, ühenduda ja saada kontakt tema kehastuse ja isiksuse omadustega ning saada võimalusel juhatust.
Selline mitmekülgne ja täitumuslik retriit annab käegakatsutavaid kogemusi, inspiratsiooni ja eeskuju, mida on vastavalt igaühe võimalustele võimalik juurutada ka kodustesse tingimustesse. Kui Isvara Joogakooli õpetajad veel sellist retriiti korraldavad, siis soovitan kindlasti osaleda. See on tõeliselt väärtuslik kogemus! Seniks aga kohtumisteni joogatundides! 🙂
Osaleja tagasiside: “Minu jaoks ei omanud jooga tähtsust, olin üritanud sellega tegeleda, kuid jäänud uskumusse, et nn sportlik tegevus ei ole minu jaoks. Türgi retriidi kasuks otsustasin vaikuse ja meditatsiooni pärast, mida seal pidi praktiseeritama. Selles valdkonnas tundsin end kordades kodusemalt ning mul oli vaja võimalust kodusest keskkonnast eemaldumiseks. Otsust reisida aitas tublisti teha ka info, et laager toimub kusagil ašhramis. Sellises kohas viibimisest olin ammu unistanud. Ašhram, vaikus, meditatsioon, mäed – oli mida oodata ja no jooga, selle ma kannatan lihtsalt ära. Ja ma kannatasin, esimesed neli päeva. Lohutasin end teadmisega, et üks hetk see pingutus lõpeb ning õpetaja lubab puhkeasendi võtta. 5. päeval tuli mulle see lubamine ootamatult, ma ei olnud jõudnud seda veel ootama hakata. Olin veidi hämmingus ja üllatunud ning olen tegelikult siiani. Midagi minu suhtumises muutus. Lõpliku hoobi minu uskumusmustritele andis pea peal seismine. Mina ja pea peal……see oli väga vabastav kogemus – sain aru, et kõik, absoluutselt kõik, on tõesti võimalik olenemata vanusest, kehakaalust, soost. Minul on kõik võimalik. Olin siiani keskendunud täielikult oma vaimsele arengule, arvates, et mu keha tuleb sellega lihtsalt kaasa, uueneb ja terveneb koos minu vaimse kasvuga. Seda ta kindlasti mingil määral suudab teha, aga mis oleks, kui teeks teadlikku koostööd? Arendaks vaimu koos kehaga? Kas see ei oleks mitte tõhusam ja ehk isegi kiirem tee iseendani? Sellised olid küsimuste ja mõtete virr-varrid minus peale reisi. Neist virr – varridest on tänaseks saanud otsus alustada õpinguid Isvara Joogakoolis, koolis kuhu ma kindlasti mitte kunagi varem end ei oleks osanud mõelda. Ära iial ütle iial.”
Agnes Laine